| et |      
Kes me oleme? P rubriik Lustakaid seiku Edisonist

Lustakaid seiku Edisonist

Kui Edison oli viieteistaastane poiss, oli ta tööl telegraafioperaatorina. Ta pidi olema tööl õhtul kella seitsmest hommikul kella seitsmeni ning andma iga tunni tagant signaali, mis tõestaks, et ta pole uinunud. Signaalid tulid hämmastamapaneva täpsusega. Ühel ööl juhtus sinna inspektor ja nägi Edisoni tugitoolis magamas.
Inspektor oli just valmis Edisoni ärkvele raputama, kui tema tähelepanu äratas mehhanism telegraafiaparaadi juures laual. Ta otsustas oodata, et näha, mis juhtub. Kui kellaosuti seisis täistunnil, hakkas instrument tööle. Üks kang avas telegraafivõtme, teine aga saatis teele signaali.
Inspektor haaras poisist kinni, raputas ta ärkvele ja ajas uksest välja. Selles ongi põhjus, miks esimene Edisoni arvukatest leiutistest alatiseks patenteerimata jäi.

*  *  *

Edison hindas kõike dollarites. Kuulates oma sõbra viiulimängu, sõnas ta vaimustunult: "Täna oled sa kahte tuhandet dollarit väärt."
Berliinis hiigelsuurt jõumasinat nähes tundis ta huvi, kui palju raha toob sisse selle masina iga pööre.
Ka teda ennast hinnati dollarites. 1923. a. kirjutas "New York Times": "On olemas inimaju, mis kujutab endast suurt väärtust. Äri- ja tööstusmaailmas hinnatakse teda 15 miljardile dollarile. Miljardile, mitte miljonile!..."

*  *  *

Edison kaebas ükskord Einsteinile: "Kuidagi ei suuda leida endale abilist, iga päev käivad noored inimesed, kuid ükski ei sobi."
"Kuidas te määrate kindlaks kandidaatide sobivuse?" huvitus Einstein.
Leidur näitas talle küsimustelehte ja ütles: "Kes vastab nendele küsimustele, sellest saabki minu abiline."
"Kui suur on New Yorgi ja Chicago vahekaugus miilides?" luges Einstein ja vastas: "Tuleb vaadata raudteeteatmikust. Millest valmistakse roostevaba terast? Seda saab teada metallograafia käsiraamatust."
Niimoodi vaatas ta läbi kõik küsimused ja teatas siis: "Ära ootamata eitavat vastust, võtan oma kandidatuuri ise maha."
 

tagasi

Saurus CMS @ Veebimajutus.ee